Magnus von Helmholtz
Sel sinatsel kakskümmend kolmandamal jürikuu päiwal
Linnusesse saabusid toredad vaimulikud , esiotsas piiskopiga. Nemad jagasid hingeönnistust ja maitsvat veini köigile, kel Issanda nimi kallis.
Auväärt emanda palvel:
Siin püha Jüripäiwa öhta eel,
Körge piiskop me juurde leinud tee.
Ta önnistust meil jagas,
Et hinged püsiks köigil vagad.
Kaunis emand, me lossi röösiöis,
Palus mind jutustada sest ühes lois.
Lossi saabus Heins von Überwald Baierimaalt. (Vahepeal ka suir segadus. Paar matsiplikat viidi piiskopi palge ette.) Saksa ordumeistri saadik. Auväärt paruness Angela von Blutengel pakkus lahkelt oma mehi meie linnuse teenistusse.
Meinhart näitas mulle lahkesti uusi kirjastiile, mis muis maailmas levinud on.
Hains jutustab, kuidas ta ihuüksi ja paljakäsi tappis jubedas heitluses kaks teda rünnanud matsi. Meie lossi auväert isand karistas ka matsi, kes oli mässaja ning pühi esemeid rüvetanu. Selle eest löödi tal linnuse väravas pea maha. Köik juubeldasid.
Tuju on linnuses ärev homse jahi ootuses. Matsid karjuvad metsa all ning tulivad törvikutega. Küll neid nüid öpetatakse!
Matsid tulivad ja löugasivad meie müüride all. On koerad. Küll me neid veel öpetame!
Matsid löugasivad juba mitu hüva tundi meie linnuse ees. On koerad, magada ka ei lase ausal ristirahval.
Matsid möirgasivad koledal häälel edasi ning on end söe ja mudaga kokku mäkerdanud. Sada matsi on meie vaprad vibukütid juba surmanud. Loomakari seisab aga väljas edasi.
Matsid ise ka nägivad oma olukorra lootusetust ning karjusivad: “Armu! Andke armu!” ning “Töstke makse!” Aga meie neid koeri enam ei kuula vaid aina tapame.
(Siinkohal märkmed lõppevad, seoses auväärt krooniku surmamisega linnusesse tunginud maarahva poolt.)
